| open space-------- festival of free art --------12.-28.10.07 | ||||||||
| ueber | aktuell | künstler | archiv | feedback | links | blog | ||
- festival
- programm
- artists
- Academia Non Grata
- Art Non Grata
- Aivar Kurvitsa
- Ahto Meri
- Al Paldrok
- Andrus Joonas
- Bille Neeve
- Erik Alalooga
- Kaarel Kytas
- Mari Kartau
- Margus Tiitsmaa
- Mila Balti
- Peeter Allik
- Sandra Jogeva
- Taje Tross
- Toomas Kuusing
- Ville Karel
- Antje Budde+
Martin Kulinna - ensemble adapter
- Mateusz Iwulski
- Baltazar Castor
- Ben Clark
- Eckhard Roth
- ensemble
oeffentliches leben - GoGo Trash
- Hermann Solowe
- Images of the imaginary
- Dirk Szuzies + Karin Kaper
- Martin Kupiers
- Minna
- Performunion
- Buffo
- River Dillon
- Knut Remond
- So To Do
- Rolls Rolf Langhans
- Takita Risa
- Theodor di Ricco
- The Living Theatre
- Susanne Roth
- Tom Walker
- Ursula Dietz
- Zabo Chabiland
Aivar Kurvitsa |
||
| Aivar Kurvitsa võimu täis teod Olen veendunud, et Aivari kunst on just üks selliseid asju, mis ka standardiseeruma kippuvat visuaalse kunsti konnatiiki kinnikasvamast hoiab. Seda väidet toetava näitena võiks tuua kasvõi Saksamaad mõni aeg tagasi Veneetsia biennaalil esindanud Rosmarie Trockeli sünteetilisest valikust lähtuva stiililise paljususe kasutuse, mille juured on pikassolikult teadlikus võimu otsingus, et euroopa pehmeid väärtusi pisutki ergutada looduse jõuga. Huvitav, mida oleks ütelnud Caravaggio, kui ta oleks näinud Aivari versiooni kunstniku anatoomiast. Hetkel, aga tundub, et maailm on loobumas progressi müüdile omasest lineaarsest tulevikukultusest. Minu jaoks teeb Aivar igavikulist kunsti, mille liigitaksin vana hea maailma viimaseks tsivilisatsiooni allakäiku peegeldavaks õieks. Arvan, et Eestis on vähe inimesi peale prof. Evald Saagi ja Uku Masingu lahkumist, kes teaksid sellise detailirohkusega egiptuse muistsete seebiooperite inimlikke tagamaid kui Aivar. Ka Tammistel Pärnu Emajõe ööbikuna toksiv rähn kajastab inimese igavikulist pesapunumisinstinkti vägagi elegantsel moel. Just viimane- elegantne stiilitunnetus teeb Aivarist gloobusele vägagi olulise putuka. Sarnaselt skarabeusele, kes egiptlaste nägemuses päikest veeretas- veab Aivar endaga kaasa kunsti ja kunstnikke, kes kõik tema maailmapallikesele olulist täiendust annavad. Usun, et sarnaselt kosmoses toimuvatele protsessidele on energiaringlus siin mõlemapoolne ja intensiivsuselt tuule ja pilvede peale keskendunud impressionistliku maarjamaa kontekstis oma selguselt ainulaadne. Võrdleksin Aivari kunsti Luxori templi obeliskidega Pariisi, Londoni ning Rooma linnastruktuuris. Nad on peaaegu märkamatud, kuid hädavajalikud, et Amon Ra saaks taevast aega meie maailmale peegeldada kohtades, kus muud kellad seisma jäävad. Aivari kunst on nagu polaarpäeva päike, mis kunagi looja ei lähe ning aeg ajalt vaid enam või vähem roosakaks või kaalikakarvaliseks muutub. Ja veel üks maailma mees Van Gogh ja tema nägemus Gooti katedraalist tuleb silma ette kui mõtlen Aivari loomingule. Kas on see emainstinkti käivitamine vaatajas, mis teeb neist teostest siiani New Yorgi Sotheby oksjonite hittteosed? Igatahes on neis mingi kitsilt igavikuline kristallselgus, mis Matissile viidates nagu mugavaks tugitooliks muutub ning ringiratast tormlevat kartulivabariigi rahvast hetkeks puudutada püüab. Reiu Tüür |
||
 |
||
 |
